Rahandussüsteemi lõplik läbikukkumine

Selles osas arutame praeguse ülemaailmse majanduse kokkuvarisemise loomust. Vaatame põhjalikumalt tehnoloogia rolli töötajate ümberpaigutamisel ning tagajärgi, mida see maailma majandusele peale surub.

Maailm on võlgu iseendale

Kõikide maailma riikide kollektiivne välisvõlg on umbes ~57 triljonit dollarit. Kõigist 203 riigist maailmas on ainult 4 riiki, kes ei ole võlgades. Ainuüksi USA on üle 12 triljoni võlgu aasta 2009 seisuga ja USA riigikassa loal läbi viidud uurimistööst järeldub, et kui jätkatakse laenamist samas tempos, siis aastaks 2013 tuleks tulumaks tõsta 65%, et riik suudaks tagasi maksta ainult intresse.

Kogu maailm on sisuliselt pankrotis – aga kuidas on see võimalik?
Kuidas saab maailm tervikuna olla võlgu iseendale?
Ilmselgelt on see lollus.

Raha koondumine rikaste kätte

Rahandussüsteem ei ole midagi enamat kui

mäng ja see, kes on sotsiaalsel võimupositsioonil, teeb reeglid.

Näiteks, kui sul on 1 miljon krooni ja sa paned selle deposiiti intressiga 5% siis sa teenid aastas 50 000 krooni ainult selle eest, et hoiad raha deposiidis.

Sa teenid raha, raha enda pealt. Ei mingit uuendust, ei mingit panust ühiskonda, ei midagi.

Seega kui sa oled madalamast- või keskklassist (enamik rahvast) ja sinu rahalised vahendid on piiratud ning sa oled sunnitud kasutama krediitkaarti või kasutad pangalaenu, et osta oma kodu, siis nende teenuste eest maksad sa intressi ning just seda sama intressitulu kasutatakse selleks, et maksta neile, kes oma raha deposiidis hoiavad.

Sisuliselt tähendab see seda, et pank võtab vaestelt, et maksta rikastele. Ja need vaesed, kellelt võetakse, oleme meie ehk enamik rahvast.

Stagflatsioon kui tupikseis

USA kongressi liige Ron Paul tunnistab, kuidas praeguse süsteemi lappimisest ei piisa, sest süsteem on ise läbinisti vigane; ta mainib ka, et poliitikud ei taha seda tunnistada, sest muidu muutuvad nad ebavajalikeks oma oskamatuse tõttu probleeme lahendada:



Ameerika ühendriikide valitsuse ja elanike koguvõlg kokku oli 53 triljonit USD 2007. aasta seisuga. USA kogu rahavaru oli ainult 12 triljonit dollarit ja aastane SKP oli ainult 14 triljonit dollarit. Kahjuks saab USA valitsus väga vähe teha, et peatada seda suurt majanduslangust, järgides rahandussüsteemi põhitõdesid. Isegi kui lisada majandusse kümneid triljoneid dollareid ei kompenseeriks see bilansi defitsiiti. Kui nad teeksid sedasorti likviidsuse suurendamise, siis selle tulemusena võimenduks praegune stagflatsioon, kus inflatsioon ja majanduse stagnatsioon toimuvad üheaegselt.

Stagflatsioon on keskpankade õudusunenägu, sest stagnatsiooni saab parandada raha ringlusesse laskmisega kuid see suurendab veelgi inflatsiooni ning inflatsiooni saab vähendada raharingluse vähendamisega kuid see jällegi suurendab majandusseisakut. Tegemist on kooslusega, mida on väga keeruline paremaks muuta.

Tehnoloogiline töötus on rahandussüsteemi hukatuseks

Rahandusprobleeme arutades pakuvad paljud lahenduseks rahareformi. Mis hõlmab endas: kullastandardi taastamist, intressi keelustamist, Föderaalreservi sulgemist - anda raha trükkimise õigus tagasi ainult valitsusele.

Kuigi need reformid on osaliselt õiged ja loogilised ei arvesta need siiski ühe väga olulise asjaga, mis hävitab meie tänapäeva majandusmudeli.

Inimtööjõu asendamine masinatega

Meie majandusmudel näeb ette, et inimesed töötaksid sissetuleku saamiseks. Kogu meie majanduse aluseks on inimesed, kes müüvad oma tööjõudu kui väärtust vabal turul. Kui inimestel ei ole enam võimalik töötada sissetuleku nimel, siis rahandussüsteem hävib.

Majandusteadlane John Maynard Keynes on põlglikult märkinud:

"Meid on tabanud uus haigus, mille nime mõned lugejad veel ei tea, kuid millest tuleb palju juttu järgnevatel aastatel - tehnoloogiline töötus."

See tähendab kasvavat tööpuudust kuna masinad asendavad inimtööjõu kiiremini, kui suudame leida uue rakenduse inimtööjõule.

Samas kui poliitikud ja ettevõttejuhid vaidlevad teemade üle, mis väidetavalt põhjustavad maailmas kasvava tööpuuduse nagu välismaisete ettevõtete allhange või immigrantidest tööjõud, siis tegelik põhjus, milleks on tehnoloogiline töötus, jääb avalikes väitlustes arutamata.

• Vabaturumajandus on üles ehitatud kulude vähendamise ideele, et suurendada kasumit, seega kalduvus asendada inimtööjõudu masinatega, kus iganes võimalik, on ainult loomulik tööstuse vajadus.

Lõppude lõpuks ei vaja masin pause, tervisekindlustust, toetusi ning ei nõua ka palgakõrgendust, sest ei kuulu nõudlikku ametiühingusse.

Masinate arenedes on inimesed sunnitud töötama teistes sektorites. Põllumajandussektorist läksid inimesed üle tööstussektorisse ja sealt üle teenindussektorise.

Tänapäeval on hakatud ka teenindussektorit automatiseerima:




Majandusteadlane Stephen Roach on hoiatanud:

"Teenindussektor on kaotanud oma rolli kui Ameerika ohjeldamatu töökohalooja"

Kus on uus arenev sektor, mis võtaks tööle kõik asja eemale tõrjutud töötajad? Seda polegi.

Samas kui majandusteadlased otsivad uusi mudeleid, et toime tulla peaaegu lõppematu töötuse probleemidega. Enamik keelduvad arutamast seda, mida on tegelikult vaja, et ära hoida täielikku ühiskonna kokkuvarisemist.

Lahendus ei seisne tekkinud probleemide lahendamises, vaid pigem on aeg, et me väljuks süsteemi piiridest täielikult. Sest rahapõhine süsteem, koos kapitalismiga, on täielikult iganenud tehnoloogilise ärkamise aja alguses.