Selles osas käsitleme põhjalikumalt seda, mida me tegelikult tahame ja vajame selles maailmas. Mida me elus väärtustame?
Selle kohta on küll palju üldiseid arvamusi, kuid enamik inimesi tahaks järgmisi asju:
• puhast õhku ja vett • tervislikku toitu • materjali küllust; kiiret, puhast ja efektiivset transporti • asjakohast haridust • tervishoidu • sõdade lõppu • keskkonda, mis võimaldab meil pidevalt oma võimeid arendada • vähem stressi ning vähem kuritegevust
Käsitleme neid vajadusi ja pürgimusi kui meie eesmärke.
Peamised eesmärgid ära märgitud peame mõtlema, mis meetodeid kasutada, et jõuda nende eesmärkideni.
Teaduslik meetod on kindla peale kõige võimsam tööriist, mida me teame. Vaatlus, loogika ja katsetamine on pikka aega juba edestanud ebausku, intuitsiooni ja metafüüsikat.
Karl Pearson on öelnud: `` Tõeni jõudmiseni ei ole otseteed, ainuke võimalus omandada universumi tarkust on teadusliku meetodi värava kaudu. ``
Teadusliku meetodi arukas kasutus on see, mis on meile andnud peaaegu kõik, mis meid igapäevaelus aitab.
Järgmine samm meie evolutsioonis on teaduse rakendamine ühiskonnale kui tervikule.
Veel enam, et täielikult teaduslikku meetodit ära kasutada, on meil vaja reaalseid tööriistu, mis teevad meie materiaalsed vajadused võimalikuks. Need tööriistad tulevad tehnoloogia näol, alates lihtsast haamrist kuni kõrgtehnoloogilise täisautomaatse tootmistehaseni. Tehnoloogiline leiutamine lihtsustab tootmismeetodeid veel edasi, samas pidevalt muutes võimatu võimalikuks.
Tehnoloogia ajalugu on näidanud tohutult kiirenevat arengut ning koos teadusliku mõtlemismeetodiga, on praegu saadaval tehnoloogilistel tööriistadel võimalus muuta inimkonda sellisel määral, mida enamik peaks ulmeks.
Teadus ja tehnoloogia on ümber lükanud vanad arusaamised sellest, mis on võimalik ning teevad seda ka edaspidi. Võib julgelt eeldada, et mida iganes tulevik toob, siis tehnoloogilisest vaatenurgast tundub see võimatu ja naeruväärne tänapäeva arusaamade ja meetodite juures.
Nüüd tulles tagasi meie laiema teema juurde, siis isikliku ja sotsiaalse evolutsiooni 3 tunnust on seega:
meie eesmärgid, mõttekäik ja tööriistad selle saavutamiseks.
Me defineerime oma eesmärgid vastavalt oma väärtustele. Me kasutame teadusliku meetodit probleemide lahendamiseks ja hüpoteeside püstitamiseks. Ning me rakendame tehnoloogiat, et eesmärgid saaks reaalseks.
Selles osas arutame inimkäitumise küsimust ning selle seost keskkonnaga, samal ajal arutades õigussüsteemi ning selle eriti despootlikku tagurpidi viisi inimkäitumise muutmiseks.
Inimloomus
Mõned inimesed, kes hindavad ressursipõhise majanduse tõekspidamisi, kipuvad arvama, et see süsteem on keeruline elluviia sellise asja nagu inimloomuse pärast.
Väide on, et inimesed on loomuse poolest võistlusaltid, ahned ja ennast teenivad, andes mõista, et ükskõik kuidas tehniliselt asjad ühiskonnas poleks, oleks ikka korrumpeerunud inimesi, kes tahavad teisi ära kasutada ning saavutada ülemvõimu.
Inimloomust defineeritakse järgmiselt:
• inimkonna ühised psühholoogilised tunnused, mida jagavad arvatavalt kõik inimesed.
Seega vihjab see mõiste, et mõned psühholoogilised ja seega vaimsed käitumised on inimesse mingit moodi kodeeritud. Seega oleme väidetavalt juba sündinud ettemääratud psühholoogiliste kalduvustega.
Lihtne on näha, kuidas see eeldus avaldub, sest kui vaadata inimese kui liigi ajalugu, siis siiamaani näeme lõputute sõdade, genotsiidide, vallutuste ja võimu kuritarvitamise jada.
Seda ajalugu arvesse võttes tundub loogiline arvata, et inimene on loomult selline ahne, korrupeerunud, teisi ära kasutav jne. Lihtne on eeldada, et see peab olema mingi kindel inimloomus, mis tekitab seda ajaloos korduvat käitumist.
Lisaks on niiöelda kuritegelik käitumine olnud psühholoogide huviorbiidis juba mõnda aega.
Kas inimese geenid on süüdi selles, et ta on niinimetatud kurjategija?
Või määrab seda keskkond, milles teda on kasvatatud?
See on juba aegade tagune küsimus: keskkond vs kasvatus.
Esiteks, mis on tegelikult kuritegelik käitumine?
• Kuidas me määratleme käitumiserisusi, mis on inimeste leiutatud ning ajapikku muutunud? • Kogu kuritegevuse mõiste on ilmalik ning seotud kultuuri väärtuste ja moraali põhimõtetega.
Seda, et kuritegevuse mõiste on seotud kultuuri väärtuste ja moraali põhimõtetega tõestavad järgmised näited. Alles 600 aastat tagasi tegid mõned Mehhiko lähedal asuvad põliskultuurid massilisi inimohverdusi, tappes korraga tuhandeid inimesi.
Vanas Roomas söödeti kristlasi lõvidele ning kogu linn tuli kokku ja vaatas seda pealt. See oli normaalne meelelahutus.
Põlvkondade pikkune orjapidamine, mis oli omaks võetud.
Kas see oli kuritegevus?
Meie jaoks võib-olla, kuid nende jaoks oli see ühiskondlik tava.
Ajaloos on neid näiteid palju, mis tõestavad, et väärastunud ja inimvastased käitumised on olnud ühiskonna tavaks. Järelikult inimkäitumine ja suhtumine teistesse on õpitav protsess, mitte sünnist määratud geenide kaudu. Vastasel juhul oleks meil ühed ja samad ühiskondlikud tavad.
Kas inimene, kes varastab sööki, et oma nälgivat peret toita, on kurjategija?
Mõte on selles, et pole olemas kindlaid teaduslikke tõendeid, mis kinnitaksid seda mõtet, et iga meie käitumine on geneetika tagajärg.
Inimloomuse idee on paljuski mütoloogiline.
• See tuleneb primitiivsest ja religioossest kahesusest, et inimene on loomu poolest kas hea või kuri. Hea ja kurja võitlus on iidne uskumus ja sellel on meie praeguses ühiskonnas sama võimas mõju nagu tuhanded aastad tagasi. Tuleb visata pilk tänapäeva filmidele, kus alati mingi asi või isik kehastab puhast kurjust ja temale on vastu midagi või kedagi, mis kehastab puhast headust. Muidugi on ka filme kus kõik ei ole nii mustvalge.
Tänapäeval ei usuta eriti deemonitesse, mis olevat inimeses kurjuse põhjustaja. Sellele on leitud aseaine-Geen.
Nende inimeste järgimine, kes otsivad geeni , mis põhjustab mingit kindlat käitumist, on põhimõtteliselt ebausu üks vorme.
Geen on saanud vabanduseks inimese kehvale käitumisele. See on nagu modernne ebausk kus geen kujutab deemonit, mille mõju all inimene oleks. Sõnum mida tahetakse öelda on see, et inimene olevat oma geenide ori. Kui keegi on paha olevat selles süüdi geen.
Tegelikkuses tekitavad neurokeemilised ja füsioloogilised tunnused küll kalduvuse inimese käitumiseks ja sotsiaalseks muutumiseks, kuid tegelikult loob keskkond meie väärtused ja käitumise nagu järgnev video näitab.
• Pole mingit fikseeritud ja ette määratud inimloomust. Meie väärtused, meetodid ja tegevused on arenenud ja tuletatud kogemustest.
Kui võtta Hiina vastsündinu ja anda ta kasvatamiseks Briti perele Inglismaal, siis ta omandab Briti kultuuri keele, dialekti, kombed, traditsioonid ja aktsendi. Mõte on selles, et meie käitumine põhineb meie õpitul koos bioloogilis-sotsiaalsete survetega, millega me peame tegelema, et elus püsida.
Mis puudutab tänapäeva ühiskonda, siis kuritegeliku käitumise peamine tingimus tuleb rahandussüsteemist. Nagu enne mainitud põlistab rahandussüsteem korruptsiooni, kihistumist, puudust, ahnust, ressursside raiskamist, jäätmeid, sõda ja reostust.
• Niinimetatud viisakus ja ausus ei saa esineda maailmas, kus on konkurents, varaline ebavõrdsus, ahnus, vaesus ning puudus.
Despootlik käitumine, mida tänapäeval näeme, ei ole geneetiliste jõudude tagajärg, vaid peamiselt aastatepikkuse puuduse ja konkurentsi tagajärg.
Õigussüsteem
Vastuseks sellele kehvale käitumisele üritab tänane ühiskond seaduste abil rahvast ähvardades kontrollida. -- Seadused pole muud kui lappimine, mis ei tegele käitumise tagamaadega.
-- Kui inimene võetakse varguse pärast kinni, siis väga vähe mõeldakse, miks see inimene otsustas üldse varastada. -- Selle asemel, et põhjustega tegeleda, läheb ühiskond kergemat rada pidi ning kõrvaldab selle niinimetatud kurjategija vanglate abil.
• Iga niinimetatud kuriteo allikas on ühiskond ise. Pole olemas sellist asja nagu "kurjategija".
Nagu korduvalt mainitud, tekitab rahandussüsteem juba olemuse poolest korruptsiooni. Nagu postituses ``Rahandussüsteem ja selle tagajärjed`` mainitud Merva & Fowles uurimus selgelt näitab, siis kuritegelik käitumine on otseselt seotud sotsiaalmajanduslike oludega. Enamik vange tuleb kehvadest sotsiaalmajanduslikest oludest. • Seega kui me tahame muutma inimeste käitumist, siis peame muutma sotsiaalseid tingimusi.
• Iga süsteem tuleb tehniliselt nii luua, et turvalisus on sinna sisse ehitatud ja inimeksimus on kas miinimumini viidud või täielikult kõrvaldatud.
• Kui sa ei taha, et inimene varastaks, siis sa teed neile vajamineva kättesaadavaks. Ilma laenuta, orjanduseta või konkurensita.
• Tänapäeva tehnoloogia arenguga on meil võimalus luua uus sotsiaalne süsteem, mis tagab kõikidele ligipääsu hädavajalikele asjadele ilma hinnalipikuta, võlata või orjamiseta.
See mõjutab tugevalt inimeste omavahelist käitumist ja ühiskonnas toimimist. Tagajärjeks oleks kuritegevuse tugev langus, sest enamik kuritegusid on rahaga seotud. Ning kuritegudes, mis võivad tekkida, nagu armukadedusest teise inimese tapmine, ei kohelda isikut kui kurjategijat, vaid kui haiget patsienti.
Ühiskond saab aru, et inimesed on oma keskkonna tagajärjed ning inimese hukkamõistmise ja külma betoonkongi viskamise asemel uurivad teadlased, psühholoogid ja sotsioloogid sügavalt kultuurilisi põhjuseid, mis tekitas tapja käitumise ning arvestavad neid tingimusi, mida peab tihti hariduse kaudu muutma.
• Tänapäeva enesekeskne, rahale suunatud ühiskond loob keskkonna, mis ei luba üldist hoolimist teisest inimesest. See süsteem põhineb enese säilitamisel teiste arvel ning seega ei luba kunagi tasakaalustatul ja harmoonilisel maailmal tekkida.
Psühholoog Robert D. Hare on videos võrrelnud kuidas ettevõtted käituvad oma loomult nagu psühhopaatia all kannatavad inimesed.
Psühhopaadi ja sotsiopaadi käitumisest:
Sotsiopaatia - See on isiksusehäire. Sotsiopaat ei tunnista mingeid kirjutatud ega kirjutamata inimestevahelisi reegleid ühiskonnas, tal pole südametunnistust, seega ei tunne ta kunagi süümepiinu millegi pärast, ta mõtleb ainult omakasule ja arvab, et ka kõik teised käituksid samamoodi, kui ainult oskaksid või julgeksid - tal puudub empaatiavõime. Igasugune reeglitele allumine, ka lihtsalt viisakus on tema meelest nõrkuse ilming. Näiteks, ta võib käituda asotsiaalselt ainult internetis, kus elab välja seda, mida päriselus ei julge.
Psühhopaadi käitumisest:
Psühhopaat ei hooli kellegi teiste õigustest ja mis kõige hullem – ei paista ennast sugugi süüdi tundvat. Dr. Hare toob välja, et kõige hullemad psühhopaatia jooned on kalk tähelepandamatus teiste inimeste emotsioonidele ja õigustele ning kalduvus kiskjalikule ja vägivaldsele käitumisele. Ilma igasuguse kahetsuseta psühhopaadid manipuleerivad ja siis ekspluateerivad teisi omakasu eesmärgil. Neil puudub empaatia ja vastutustunne, nad valetavad ja petavad teiste inimeste tunnetest hoolimata. Psühhopaatilised isikud on anormaalsed isikud, kes valmistavad kannatusi endale ja ümbritsevatele inimestele. Nende isikute puhul on kõige rohkem häiritud tunde- ja tahteelu harmoonia, millest tulenevad reageerimise iseärasused ja käitumishäired. Kõige olulisemad psühhopaadi omadused ei paista välja enne kui, kui see käitumine teistest eraldada. Selleks, et näha psühhopaadi sümptomeid, tuleb näha psühhopaati ühiskondlikus elus. Intellektuaalsete võimete ja mälu osas ei ole psühhopaatidel praktiliselt mingeid kõrvalekaldumisi. On küllaltki psühhopaatilisi isikuid, kes on suutelised omandama kõrge erialase kvalifikatsiooni ja suurepäraste tulemustega töötama. On ka mitmeid edukaid loomingulisi töötajaid, kunstnikke, kirjanikke ja teadlasi, kes on tunduvate psühhopaatiliste joontega, mille all nad igapäevases elus kannatavad ise ja panevad kannatama ka oma lähemaid kaaslasi. Psühhopaatidel ei avaldu väliselt vaimseid häireid. Nad näevad välja haritud, viisakad, sõbralikud ja jäävad isegi suure pingega situatsioonides külmavereliseks ja rahulikuks.
Kas see käitumine ei tundu mitte pidev meie kapitalistlikus ja üldse rahasüsteemi sisaldavas maailmas?
Meie rahandussüsteem lausa sünnitab sellist käitumist:
• omakasupüüdlikkus • valetamine ( ärimaailmas pidev nähtus ) • manipuleerimine ( reklaam näiteks ) • parasiitlik käitumine (enese säilitamine teiste arvelt, mida teevad ka ettevõtted)
Fakt on see, et on aeg lõpetada palvetamine, soovimine ja pimesi rääkimine meie arvatavatest humanistlikest ja religioossetest ideaalidest ning reaalselt panna need toimima!
Ressursipõhine majandus rakendab kõik selle, mida suured religioossed ja filosoofia õpetlased on rääkinud seoses inimeste üksteise omaksvõtmisega ning austuses koostöötamisega kui üks pere.
Teadusliku meetodi kasutamine, tihti peetud külmaks ja südametuks, pakub meile tegelikult kõige sügavama vaimse ilmutuse, mida eales nähtud.
Samas kui paljud inimesed vaatavad aukartuse ja austusega inimesi nagu Ema Teresa ja tema omakasupüüdmatut loomust.
Siis vähesed näevad Aleksander Flemingut , kes leiutas penitsilliini, samasugusel ilustatud viisil. Penitsilliin on päästnud kordades rohkem elusid tänapäeval kui ükski heategev idee või organisatsioon. Mõte on selles, et teadus ja tehnoloogia on rakendatud jumalikkus.
• Me ei saa oodata, et mingi jumalik ilmutus või "suur mees" meid juhiks. Me peame mõistma, et me oleme omapäi siin planeedil ning maailma paremaks muutmine on meie teha.
On aeg lõpetada jutluse pidamine ning ebasiiralt heakskiidu andmine vaimsetel väärtustele, mida religioossed ja vaimulikud filosoofid on tuhat aastat arutanud ning on aeg need lõpuks rakendada.
Teadus on sobiv tööriist funktsionaalse vaimsuse jaoks ning kui me rakendame selle meetodeid tsivilisatsiooni parandamiseks, siis me SUUDAME jõuda vaimsete eesmärkideni, mida me oleme antiikajast taotlenud.
